Neil kordadel, kui kontori meespere on ära (st ei tolkne jalus)  tärkab minus sageli kihk koristada. Enamasti on sellel küll kaks põhjust: 1) enam käidavatel pindadel on umbes sentimeeter liiva, 2) kraanikauss on hallikaspruun. Meie kontor ei paista just puhtuse- ja korraarmastusega silma (nagu juba eelnevast järeldada võis). Tagumises poissmehekambrikeses on ennegi igasugu huvitavat ning rohkem või vähem jälestustunnet tekitavat kraami lapi alla jäänud, kuid sellest hoolimata oli üks 10 + n kilogrammine roostes hantel siiski üllatav leid. Pole täheldanud, et noormees erakordse higierituse all kannataks, seega peab tõdema, et seda ei kasutata vist kuigi tihti.

Eile hommikul oli lumi põlvini (väike kirjanduslik liialdus on ju lubatud) ja teel tööle tundus,  nagu oleks minu ees liikunud raske põiepidamatusega kodanik. Iga kümne meetri järel (kirjanduslike liialdusteta) ilutses lumel suur kollane päike. Kooli väravate ees olev paju oli eriti korralikult kastetud.

Täna hommikul enam lund polnud, kuid see-eest olid linna vallutanud käsitöömeistrid. Ühisel jõul oli valmistatud kaunis erivärviline okse-lapitekk.

Ma pole küll inimene, kes alkoholi sisaldavasse anumasse (olgu see siis pits, klaas või pokaal) sülitaks, aga no kuulge - pidage piiri! Või vahetage kultuuriruumi: maailmas on küllalt riike, kus erinevatest keha aukudest jääkide väljutamist otse tänavale  täiesti normaalseks peetakse.

Head teed!

Kaks päeva metsas taastuvenergeetika teemalisi ettekandeid viis lõunalauas alljärgneva vestluseni.

Tema: Ega jah, päikesepaneel on igav. Pane propeller [tuulegeneraator] püsti - on inimestel vähemalt huvitav vaadata. Karlsson ei meeldiks ka propellerita kellelegi.

Mina: Propellerita oleks ta lihtsalt lühike paks punapäine mees... kes mängib väikeste poistega.

Tema: Jah, propellerita oleks ta lihtsalt pedofiil.

 Eksole, täitsa ise rikkusin selle lasteraamatu enda jaoks igaveseks ära. Aplaus ja kartuliõied!

Mitte keegi pole kunagi kuivama riputatud pesu nii põhjalikult silmitsenud kui üks hakk, kes üle-eelmisel nädalal mu rõduäärel maandus. Imestasin ja unustasin. Järgmisel hommikul ärkasin rõdult kostva jubeda kolina peale. Lohisesin aknani ja ootasin. Tuli välja, et minu rõdu äärt (plekiga üle löödud - sellest see lärm) kasutati vahemaandumiseks ja hoovõtuks. Ühel kolmanda trepikoja rõdul jäi aga mõni kaisuloom või lambanahk järjest karvutumaks...

Kaks kuud uues kollektiivis on täis ning aeg on teha esimesi kokkuvõtteid. Seekord võrdleks naiste enamusega ja rõhuva meeste enamusega kollektiivides töötamise erinevusi. Esiteks uues ja mehisemas seltskonnas töötamise eelised:

1. Senini ei ole pidanud uksi ise avama ega raskeid asju tõstma.
2. Lahtiste ja kammimata juustega tööle minnes saab vähemalt esimesel korral komplimendi "Sul on täna uus soeng".
3. Teepausi ajal ei urgitse keegi su (olematus) eraelus ega hädalda enda oma pärast. Selle asemel kuulatakse-vaadatakse nt Winni Puhhi ja loetletakse luumurde.
4. Keegi ei vingu, et ta on jälle kaalus juurde võtnud ega seleta oma järjekordse dieedi eripärasid.
5. Võib teha nii rõvedaid nalju, kui torust tuleb - keegi ei punasta ega vaheta teemat. 

Mõningad puudused:

1. Üks kolmandik kollektiivist soovib palju õnne sünnipäevaks su rindadele.
2. Puhas kahvel on nii haruldane nähtus, et seda ei tasu igatseda. Mõlemat musta tuleb otsida tagumisest toast teisele elule ärkava teepuru ja/või salati seest.
3. On risk, et hakkad ka ise naisi vahtima.

Kaheksateist aastat tagasi kasvatasime suviti oma maakodu 1+/- n hektaril nisu, tegime jahu ja küpsetasime saia/karaskit (sõklad läksid kanadele-põrsastele), sest vaesus oli majas. Aastal 2010 samamoodi talitades oleksime üüratult trendikad ökoinimesed. Lisaks kaunistaksid kanepiteksased mu lühikesi jalgu... Eksole.

Viisin eile lahkumisavalduse sisse. Ülemus läks näost lapiliseks ja väitis, et rikkusin ta jõulud ära. Ühest küljest on tore, et mu tööd sedasi hinnatakse. Kuid teisest küljest jälle kahju, et ei näha inimest selle taga. Ta ei saanudki aru, et mineku põhjuseks pole raha, vaid vaimne kinnikiilumine ja kodutunde puudumine.

---

Jõudsin täna valestilugemises uuele (kuid mitte viljakale) tasemele. Kas teadsite, et laupäeval toimub eksklusiivkontsert, kus esineb Smilers koos beebipillikvartetiga. Ma parem ei hakka ette kujutamagi, kuidas see välja võiks näha.

Kuna üks mu armastusväärsetest naabritest ei suuda tellimata reklaami vastast kleepsu mu postkastilt ära tõmbamata jätta, topitakse sinna igasugu jama. Enamasti rändab see postkastist otse prügikasti. Seekord jäin mingil arusaamatul põhjusel mõnda neist silmitsema. Ja ära sa ütle, kasutegur missugune! Juba lapsepõlvest saadik on mind painanud küsimus: mitu kätt on päkapikul. Vastuse leiad pildilt.

Nii, unenägude seletajad, kuidas te seda tõlgendaksite?

Halli magamistoa (mitte minu oma) keskel on suur voodi (minu oma) ja selle kõrval põrandalamp (mitte minu oma). Suure voodi kortsus voodipesu (mitte minu oma) vahele kukutab end magama ilmselgelt surmani väsinud hää sõber. Mina sikutan voodiserval istudes saapad jalga. Puistan härra riivjuustuga (et tal ikka mõnusam magada oleks) üle ja kappan novembriõhtusse.

Isand Freudile palun mitte viidata. Ta on igavavõitu.

Lõunamaise noor-režissööri erialane kretinism lööb välja kummalistes kohtades. Umbes-täpselt korra kuus võtab ta vaevaks vestlust alustada ja peaaegu alati on töös sama skeem: 

1) tere, kuidas läheb;

2) mis su elus uut on; 
3) saaksid sa kaamera sisse lülitada? 

Mõnikord vahetavad 2 ja 3 ka omavahel kohad. Tõesti ei saa aru, milleks talle see liikuv pilt, kui vastu vaatab tema enda vähem habetunud ja pisut pikemate juustega versioon.
---------

Riigiametnik pole kunagi päris vaba. Siiski on arusaamatu, milleks on Ministeeriumil vaja teada, millise mehe või naise (või mitmega neist) ma kokku elan.

---------

Mõnest asjast ei saa veel aru, aga las need jääda.

Kui mul palutaks nimetada üks jõululaul, mida ma jälestan, oleks vastus raudpoltkindlalt "Aisakell" ("Tiliseb, tiliseb aisakell" jääks napilt teiseks). Kuid täna suutis SaxEst ühes James Werts'iga esitada seda sedasi, et vinguviiul Senni oli sillas. Ilmselgelt on üheks põhjuseks see, et ma olen harakas. Harakatele meeldivad teadupärast säravad asjad. Antud juhul siis saksofonid. Punase roosiga väike must mees hõbedalokiliste Võru vanaprouade seas oli ka kaunis vaatepilt.

Märkus: Pilt laenatud http://olisax63.googlepages.com

Eile kondasid kadrisandid ringi. Meie trepikoja uks on suures osas ööpäevast kõigile avatud - ka santidele. Mardid tulid ja laulsid. Kadrid pigem püüdsid end uksest sisse rääkida. Minu hämmastuseks kordus sama, mis martide puhul. Õudne on kuulda, kuidas traditsiooniline kaugelt tulemise ja külma laul (või jutt) äkki katkeb ja kostub hele piuksatus: "Vabandust!". Äkki teeme tuleval aastal sedasi, et ei sõima (läbi ukse) mardi- ja kadrisante, eksole? Oma sandijooksmise ajast ma selliseid reaktsioone ei mäleta. Ehk on viga just selle linna/maja/trepikoja elanikes...

Minuga on kõik hästi. Muretsen ainult selle musta kaelkirjaku pärast, kes Laanemetsa metsades esmaspäeva hommikuti kella kaheksa paiku ringi uitab.
-------
Ilmselgelt on nõudlus Shakespeare "Suveöö unenäo" järgi olematu. Viimati ilmus see eestikeelsena 1970. (sic!) aastal. Egas' midagi, tuleb hakata antikvariaatide uksi kulutama. Kui taaskord pääseb töötundidel mõnda linna, kus ON raamatupoed.

Märkus: Foto näpatud Alli Arnoldi lehelt.

Lasteaia viimasel sügisel langes kogu maailma häda ja viletsus minu kõrvatagustele: sain prillid. Sellised pasakarva raamidega ja kõveraks painutatud metallist sangadega.

Kakskümmend aastat hiljem saan jälle prillidega pissil käia. Oh, seda nätsket äratundmisrõõmu.

Märkus: Illustratsioon laenatud izismile.com

Laupäeval käisin tantsupeol. Laulupeole ei jõudnud, sest veri on paksem kui vihmavesi (st võitis üks väike külaskäik, kus soojas toas sai viina, oliive ja maasikaid). Tantsupidu oli üleootuste nutma- ja naermaajav. Kui esimeste tantsude ajal hävitajad üle Kalevi staadioni lendasid, tekkis paratamatult mõte, kui lihtne oleks neil päevil 1/10 eestlastest (st tantsiv-laulev ja neid vaatav-kuulav osa) lihtsalt minema pühkida. Alles jäime.

Mu saabastes on ainult sitt, mehed, nii et otsige mind mujalt. Minuga on jokk. Ma olen kõige eest maksnud. /Anna Gavalda "Koos, see on kõik"/

Täistabamus vol 2.
----------
Magistritöö kaitsmisel on kindel tõend teie üüratust pädevusest kui komisjoni liikmele vastate: "Teemas sees olles võib juhtuda, et ei saa aru, et ei saada aru." Kõikematvast naerupahvakust hoolimata on kraad siiski käes.

Ita ei armasta eriti roose. Kuidagi liiga väärikad on need lilled tema arvates. Vajavad väärikat vaasi ja säti siis neid. Ta tunneb suurt rõõmu lihtsatest lilledest või kastanimunast või tõrust, mis talle tasku pistetakse. Tulbid on Ita lemmikud. "Uhked asjad ei sobi sellisele, kes on eluaeg puuvirnaga vastamisi elanud," leiab Ita. /Margit Kilumets "Ita Ever. Elusuuruses"/

Täistabamus.

Kolmekümneselt ei variseta ju keset trenni surnult põrandale...

Seda, et olen tegelikult ikka noor ja loll (eriti viimatimainitut), tõestab elu mulle igal sammul. Ei oleks mina iial ise selle peale tulnud, et meeshing võib olla armukade kudumi peale. Veel vähem olin valmis hetkeks, mil üks mees sellest ise räägib. Enda üle mõnusasti naerdes. Saab aru küll, et on tore, et tema kaasa oskab sellist asja. Kuid naisuke kaob ju nädalateks oma lõngade-varraste-mustrite maailma ära ega suhtle temaga! Meesterahva ego tõusvat tagajalgadele ja nõudvat tähelepanu. Jõudsime järeldusele, et parimaks retseptiravimiks oleks käesoleval juhul garaaž. Seda aga ei olevat pealinna kividžunglis tal kuskilt võtta. Selle asemel tuleb käia sõpradega pubis (mida võis ka tublisti kosunud õllekõhust järeldada).

Väidetavalt (aga mine sa lokkidega lätlast tea) ei saa Soomes kassid aru, kui neid kss-kss! kutsuda. Teine variant on muidugi see, et nad on ülbed ja üle lahe rahvaga lihtsalt suhelda ei taha.
--------
Piirilinna rahvas on abivalmis. Hääletan Tartu suunas, järsku hõigatakse: "Kuule, tüdruk, tule peale!" Seejärel laskun kolme-nelja 11-12-aastase noormehega mõnekümnesekundilisse keskustellu, miks mina ei taha nende jalgratta pakikale minna ja kuidas hääletamine ei ole (nende arvates) kõige ohutum minu tervisele.
--------
Ahjaa. Piirilinn teeb peagi teistele Lõuna-Eesti provintsilinnakestele ära. Siia tuleb Hesburger. Silt on juba üleval. See pole oluline, et hoone, kus nad paiknema hakkavad, pole veel valmis. Põhjamaade suurim kiirsöögikett ulatab oma suure karvase abikäe Eesti-Vene-Läti noorema põlvkonna suhete arendamisele. Elagu ... ?!