Tuli neiu, ühelt poolt, koera ja sületäie krüsanteemidega. Tuli 5-6 nooremapoolset purjutajat, teiselt poolt. Arutasid valjuhäälselt kuhu minna. Otsustati, et Põrgusse. Jõudsin kiiresti järeldusele, et lühikese vestluseta ma ei pääse. Nii oligi. Võtsid kõik ilusasti oma tänavapoolele, viimane neist tervitas. Ema on mulle õpetanud, et tere tuleb alati vastu võtta. Tegin, nagu õpetatud ja astusin edasi. Nii nemadki. Piisas vaid mõttest, et see läks nüüd küll kergelt, kui kuulsin: "Kuule neiu, sul on nii armas koer." Kuna imetlusobjekt parasjagu ühe pärnaga lähemat tutvust tegi, olin sunnitud ümber pöörama ja vestlust jätkama. "Aita mul sellele nimi välja mõelda," ütles ta ja õngitses põuetaskust välja sinise-lillatriibulise mänguhiire. Ega ma kade tüdruk ei ole, vaatasin looma ja vastasin: "Robert." - seepeale sain väga võluva hambutu naeratuse osaliseks. "Aitäh!" ohkas noor papa ilmselge kergendustundega ja vaarus edasi.

Selline pühapäev siis. Mine veel juubilarile lilli ostma.

------------
Juubilarile, kes viinapitsi põhja sel õhtul just tagasihoidlikult polnud piilunud, tuli ühel hetkel maailmavalu peale. Häda ja viletsust tuli loomulikult jagada endast 20 ja pluss aastat noorema pensionieelikuga, kes seepeale kostis: "Võta külmalt - nagu sülti." Mida talle mõne hetke pärast pakutigi.