Kolmekümneselt ei variseta ju keset trenni surnult põrandale...

Seda, et olen tegelikult ikka noor ja loll (eriti viimatimainitut), tõestab elu mulle igal sammul. Ei oleks mina iial ise selle peale tulnud, et meeshing võib olla armukade kudumi peale. Veel vähem olin valmis hetkeks, mil üks mees sellest ise räägib. Enda üle mõnusasti naerdes. Saab aru küll, et on tore, et tema kaasa oskab sellist asja. Kuid naisuke kaob ju nädalateks oma lõngade-varraste-mustrite maailma ära ega suhtle temaga! Meesterahva ego tõusvat tagajalgadele ja nõudvat tähelepanu. Jõudsime järeldusele, et parimaks retseptiravimiks oleks käesoleval juhul garaaž. Seda aga ei olevat pealinna kividžunglis tal kuskilt võtta. Selle asemel tuleb käia sõpradega pubis (mida võis ka tublisti kosunud õllekõhust järeldada).

Väidetavalt (aga mine sa lokkidega lätlast tea) ei saa Soomes kassid aru, kui neid kss-kss! kutsuda. Teine variant on muidugi see, et nad on ülbed ja üle lahe rahvaga lihtsalt suhelda ei taha.
--------
Piirilinna rahvas on abivalmis. Hääletan Tartu suunas, järsku hõigatakse: "Kuule, tüdruk, tule peale!" Seejärel laskun kolme-nelja 11-12-aastase noormehega mõnekümnesekundilisse keskustellu, miks mina ei taha nende jalgratta pakikale minna ja kuidas hääletamine ei ole (nende arvates) kõige ohutum minu tervisele.
--------
Ahjaa. Piirilinn teeb peagi teistele Lõuna-Eesti provintsilinnakestele ära. Siia tuleb Hesburger. Silt on juba üleval. See pole oluline, et hoone, kus nad paiknema hakkavad, pole veel valmis. Põhjamaade suurim kiirsöögikett ulatab oma suure karvase abikäe Eesti-Vene-Läti noorema põlvkonna suhete arendamisele. Elagu ... ?!