Kas pole ORKUT üks imeline asi? Inimesed lisavad oma sõbralistidesse inimesi, keda nad vaid korra on kohanud, loovad kommuune, liituvad nendega, tõstatavad teemasid ja ise vastavad nendele.

Võtame näiteks järgneva kommuuni: “Eesti mets ja metsasõbrad”. Seejärel vaatame lähemalt teemat: “Mis metsas tunnete end kõige paremini?” Teema on tõstatatud kommuuni-omaniku enda poolt, kes vastab ise sedasi: “Mina näiteks sügavas kuusikus, kus lõhnab kopituse ja vanuse ja sookailu järele. Ning mastimännikus - sääl lõhnab jällegi osooni ja kanarbiku järgi. Aga puu, mida ma ei kannata on pappel.”

Ja nüüd irisen ülaltoodu üle:

• Kes kurat küsib sedasi(?!): “Mis metsas…?” Täiskasvanud mees (ja minu mäletamist mööda (aja)kirjanduse huviline) oleks küll võinud lugejaid üllatada vähemalt sellise tagasihoidliku küsisõnaga nagu “missugune”, kuna nimisõna “mets” iseenesest vastab juba küsimusele: “mis?”.
• Kuusikus ei saa ka mitte kõige parema tahtmise juures sookailu lõhna tunda! Sookail (Ledum palustre) on rabamännikute puhmarinde taim, mis eelistab kasvukohana kuivemaid mättaid (vaata kui ei usu).
• Imestama paneb ka tõsiasi, et inimene on tundnud osooni lõhna ja ikka veel elab!? Teatavasti on osoon (O3) mürgine, ebameeldiva lõhnaga, atmosfääris harvaesinev gaas.

Niih. Kõik. Olen kirjutanud.


[Muide, telesaatele “Osoon” otsitakse saatejuhti.]