Eelmisel või sügisel käisin paar nädalat iga päev mööda lehehunnikust, kuhu oli visatud kassikorjus. Nii mitmelgi korral võisin jälgida, kuidas üks suur hall vares seda sama kassilaipa seal lehehunnikus nokkimas käis. Ei olnud just meeliülendav vaatepilt.

Ega olnud tänanegi. Kodust linna liikudes asus mind saatma üks suur mustakarvaline koer, kellel saba paksult takjaid täis ja jooksuaeg käimas. Meie rahumeelset sammumist saatsid minu suust aeg-ajalt kostvad karjatused: "Tule tee pealt ära!" - mitte, et neist kuigi palju kasu oleks olnud. Igatahes ühe auto rataste vahelt laperdas järsku välja üks tihane. Surnud. Koer läks ja nuusutas. See järel võttis linnu suhu. Mis edasi sai, mina vaatama ei jäänud... Kuid aegajalt kostvatest autosignaalidest võin järeldada, et suutäis ei läinud nii kergelt alla, kui oli arvata... Piip!