Et ei unustaks...

ME LAUALINAD NURMEDEL ON PLEEKIND
/Jüri Üdi/

Me laualinad nurmedel on pleekind
ja ligunenud aastaid linaleos.

Su poole olen ikka joosta leekind,
sest süda sääl on, tegu aga eos.

Ehk kokku saame jalamil, mis lumest
on päris vaba, hele päikesest.
Siis, nähes Sind, ma räägin Sinu imest
ja Sina minu imest väikesest.

Ma usun, et on otsimistel tipud
kuid millisel neist Sina võbised?

Vaid udu, mille loorides Sa ripud,
ja pulmalised. Ammu tõbised.