Neil kordadel, kui kontori meespere on ära (st ei tolkne jalus)  tärkab minus sageli kihk koristada. Enamasti on sellel küll kaks põhjust: 1) enam käidavatel pindadel on umbes sentimeeter liiva, 2) kraanikauss on hallikaspruun. Meie kontor ei paista just puhtuse- ja korraarmastusega silma (nagu juba eelnevast järeldada võis). Tagumises poissmehekambrikeses on ennegi igasugu huvitavat ning rohkem või vähem jälestustunnet tekitavat kraami lapi alla jäänud, kuid sellest hoolimata oli üks 10 + n kilogrammine roostes hantel siiski üllatav leid. Pole täheldanud, et noormees erakordse higierituse all kannataks, seega peab tõdema, et seda ei kasutata vist kuigi tihti.

Eile hommikul oli lumi põlvini (väike kirjanduslik liialdus on ju lubatud) ja teel tööle tundus,  nagu oleks minu ees liikunud raske põiepidamatusega kodanik. Iga kümne meetri järel (kirjanduslike liialdusteta) ilutses lumel suur kollane päike. Kooli väravate ees olev paju oli eriti korralikult kastetud.

Täna hommikul enam lund polnud, kuid see-eest olid linna vallutanud käsitöömeistrid. Ühisel jõul oli valmistatud kaunis erivärviline okse-lapitekk.

Ma pole küll inimene, kes alkoholi sisaldavasse anumasse (olgu see siis pits, klaas või pokaal) sülitaks, aga no kuulge - pidage piiri! Või vahetage kultuuriruumi: maailmas on küllalt riike, kus erinevatest keha aukudest jääkide väljutamist otse tänavale  täiesti normaalseks peetakse.

Head teed!

Kaks päeva metsas taastuvenergeetika teemalisi ettekandeid viis lõunalauas alljärgneva vestluseni.

Tema: Ega jah, päikesepaneel on igav. Pane propeller [tuulegeneraator] püsti - on inimestel vähemalt huvitav vaadata. Karlsson ei meeldiks ka propellerita kellelegi.

Mina: Propellerita oleks ta lihtsalt lühike paks punapäine mees... kes mängib väikeste poistega.

Tema: Jah, propellerita oleks ta lihtsalt pedofiil.

 Eksole, täitsa ise rikkusin selle lasteraamatu enda jaoks igaveseks ära. Aplaus ja kartuliõied!

Mitte keegi pole kunagi kuivama riputatud pesu nii põhjalikult silmitsenud kui üks hakk, kes üle-eelmisel nädalal mu rõduäärel maandus. Imestasin ja unustasin. Järgmisel hommikul ärkasin rõdult kostva jubeda kolina peale. Lohisesin aknani ja ootasin. Tuli välja, et minu rõdu äärt (plekiga üle löödud - sellest see lärm) kasutati vahemaandumiseks ja hoovõtuks. Ühel kolmanda trepikoja rõdul jäi aga mõni kaisuloom või lambanahk järjest karvutumaks...

Kaks kuud uues kollektiivis on täis ning aeg on teha esimesi kokkuvõtteid. Seekord võrdleks naiste enamusega ja rõhuva meeste enamusega kollektiivides töötamise erinevusi. Esiteks uues ja mehisemas seltskonnas töötamise eelised:

1. Senini ei ole pidanud uksi ise avama ega raskeid asju tõstma.
2. Lahtiste ja kammimata juustega tööle minnes saab vähemalt esimesel korral komplimendi "Sul on täna uus soeng".
3. Teepausi ajal ei urgitse keegi su (olematus) eraelus ega hädalda enda oma pärast. Selle asemel kuulatakse-vaadatakse nt Winni Puhhi ja loetletakse luumurde.
4. Keegi ei vingu, et ta on jälle kaalus juurde võtnud ega seleta oma järjekordse dieedi eripärasid.
5. Võib teha nii rõvedaid nalju, kui torust tuleb - keegi ei punasta ega vaheta teemat. 

Mõningad puudused:

1. Üks kolmandik kollektiivist soovib palju õnne sünnipäevaks su rindadele.
2. Puhas kahvel on nii haruldane nähtus, et seda ei tasu igatseda. Mõlemat musta tuleb otsida tagumisest toast teisele elule ärkava teepuru ja/või salati seest.
3. On risk, et hakkad ka ise naisi vahtima.

Kaheksateist aastat tagasi kasvatasime suviti oma maakodu 1+/- n hektaril nisu, tegime jahu ja küpsetasime saia/karaskit (sõklad läksid kanadele-põrsastele), sest vaesus oli majas. Aastal 2010 samamoodi talitades oleksime üüratult trendikad ökoinimesed. Lisaks kaunistaksid kanepiteksased mu lühikesi jalgu... Eksole.