Neil kordadel, kui kontori meespere on ära (st ei tolkne jalus)  tärkab minus sageli kihk koristada. Enamasti on sellel küll kaks põhjust: 1) enam käidavatel pindadel on umbes sentimeeter liiva, 2) kraanikauss on hallikaspruun. Meie kontor ei paista just puhtuse- ja korraarmastusega silma (nagu juba eelnevast järeldada võis). Tagumises poissmehekambrikeses on ennegi igasugu huvitavat ning rohkem või vähem jälestustunnet tekitavat kraami lapi alla jäänud, kuid sellest hoolimata oli üks 10 + n kilogrammine roostes hantel siiski üllatav leid. Pole täheldanud, et noormees erakordse higierituse all kannataks, seega peab tõdema, et seda ei kasutata vist kuigi tihti.

Eile hommikul oli lumi põlvini (väike kirjanduslik liialdus on ju lubatud) ja teel tööle tundus,  nagu oleks minu ees liikunud raske põiepidamatusega kodanik. Iga kümne meetri järel (kirjanduslike liialdusteta) ilutses lumel suur kollane päike. Kooli väravate ees olev paju oli eriti korralikult kastetud.

Täna hommikul enam lund polnud, kuid see-eest olid linna vallutanud käsitöömeistrid. Ühisel jõul oli valmistatud kaunis erivärviline okse-lapitekk.

Ma pole küll inimene, kes alkoholi sisaldavasse anumasse (olgu see siis pits, klaas või pokaal) sülitaks, aga no kuulge - pidage piiri! Või vahetage kultuuriruumi: maailmas on küllalt riike, kus erinevatest keha aukudest jääkide väljutamist otse tänavale  täiesti normaalseks peetakse.

Head teed!