Kui mul palutaks nimetada üks jõululaul, mida ma jälestan, oleks vastus raudpoltkindlalt "Aisakell" ("Tiliseb, tiliseb aisakell" jääks napilt teiseks). Kuid täna suutis SaxEst ühes James Werts'iga esitada seda sedasi, et vinguviiul Senni oli sillas. Ilmselgelt on üheks põhjuseks see, et ma olen harakas. Harakatele meeldivad teadupärast säravad asjad. Antud juhul siis saksofonid. Punase roosiga väike must mees hõbedalokiliste Võru vanaprouade seas oli ka kaunis vaatepilt.
Eile kondasid kadrisandid ringi. Meie trepikoja uks on suures osas ööpäevast kõigile avatud - ka santidele. Mardid tulid ja laulsid. Kadrid pigem püüdsid end uksest sisse rääkida. Minu hämmastuseks kordus sama, mis martide puhul. Õudne on kuulda, kuidas traditsiooniline kaugelt tulemise ja külma laul (või jutt) äkki katkeb ja kostub hele piuksatus: "Vabandust!". Äkki teeme tuleval aastal sedasi, et ei sõima (läbi ukse) mardi- ja kadrisante, eksole? Oma sandijooksmise ajast ma selliseid reaktsioone ei mäleta. Ehk on viga just selle linna/maja/trepikoja elanikes...
Minuga on kõik hästi. Muretsen ainult selle musta kaelkirjaku pärast, kes Laanemetsa metsades esmaspäeva hommikuti kella kaheksa paiku ringi uitab.-------
Ilmselgelt on nõudlus Shakespeare "Suveöö unenäo" järgi olematu. Viimati ilmus see eestikeelsena 1970. (sic!) aastal. Egas' midagi, tuleb hakata antikvariaatide uksi kulutama. Kui taaskord pääseb töötundidel mõnda linna, kus ON raamatupoed.Märkus: Foto näpatud Alli Arnoldi lehelt.
Kui mul palutaks nimetada üks jõululaul, mida ma jälestan, oleks vastus raudpoltkindlalt "Aisakell" ("Tiliseb, tiliseb aisakell" jääks napilt teiseks). Kuid täna suutis SaxEst ühes James Werts'iga esitada seda sedasi, et vinguviiul Senni oli sillas. Ilmselgelt on üheks põhjuseks see, et ma olen harakas. Harakatele meeldivad teadupärast säravad asjad. Antud juhul siis saksofonid. Punase roosiga väike must mees hõbedalokiliste Võru vanaprouade seas oli ka kaunis vaatepilt. 
